Kolmapäev, 12. märts 2008

Jaa, mulle ka meeldib!

Ausalt ka. Kui nädala lõpp ikka hästi läheb, siis ei tasu oodata midagi head uuelt nädalalt. Aga naiivne nagu ma olen... Pikk nädalavahetus seljataga, hästi puhand(kui võib nii öelda), Valmis 9½ tunniseks tööpäevaks. Mind ootab aga ees katastroof. Esiteks ei ole mul häält (seda seetõttu, et hoolimata Pärnus olevast soojast ilmast on Tallinnas veel sügav talv), mis tähendab päev otsa joodiku kombel rögisemist. Teiseks on mul suuri raskusi ukseaukudele pihta saamisega, ehk siis tasakaal on väga paigast ära. Parem käsi on ikka täitsa ära seintega põrkumisest. Ja kolmandaks ei suvatse töövahendid tööd teha. Üleüldine streik. Mõnus. See päev sai õnneks läbi. Õhtul jäi Johnny kah vaatamata, rääkimata sellest, et ma oleks oma mõnusasse kappi jõudnud, uinusin ma kitsal diivanil. (Kujutage nüüd järgmist hommikut ette)

Järgmine hommik oli kõik täitsa hästi. Isegi pea liikus igas suunas. Mainimata ei tohiks aga jätta seda, et koos peaga pidi alati ka keha kaasas käima ;) . Päev mööduv vaikselt, st. ma ei räägi midagi. Agnes arvab, et ajan öösel poisse taga, selle pärast ongi hääl ära.Õhtu oli jube. Käisin trennis ja see võttis pildi eest. Pluss veel hilisõhtune sinepiplaastri pidu.

Kolmapäeva ommikul oli ikka tõeline pidu. Verd oli igas kaares. Mul oli taal üks tore ninaverejooksu päev! ja Siku teeb jälle jubedaid plaane, millega ma ilmselt pean nõustuma. Ei jää muud üle.

Olmen

Kommentaare ei ole: