neljapäev, 29. mai 2008

Kui, siis juba suure pauguga!

No nii. Sünnipäev tulekul, tahaks midagi korraltada, aga ei viitsi ju. Aga Kaire viitsib. Selge, Kaire korraldab, kutsub külalised ajab söögi/joogi asjad korda. STOP! Polnud see nii lihtne midagi. Söögi/joogi saab poest, aga probleem oli külalistega-nemad ei tahtnud kuidagi tulla. Suure hurraaga alanud sünnipäeva ootus sõitis täiskäigul seina. No mis siis ikka, istume vaikselt kodus. Reedel käid Rasnel külas ja laupäeval tuli Arne. Aga ega seegi läind libedalt. Minu plaane tahtis segada mingi imetilluke metsatulekahju Vihterpalus. Kuna Lauril on seal kah metsa siis oli loomulikult vaja ju sinna minna. Nice! Üks üheksateistaastane tütarlaps ei pea mitte kahekümneseks saama! Aga siiski minekut polnud, kuna vabatahtlikke ei vajatud veel. Õhtu möödus saunas käies, süües end lõhki ja siis natukene veel peale kah. Vahepeal mainiks ära, et Lauri Cock* on mühakas.
Pühapäeval läksin poisid hommikul vara metsa kustutama. Meie aga kiva vedama. Tuli tütarlaps (seksajaks juba kakskümmend ;) ) kuus kivi käes. Lõunal sõime end taas ogaraks ja mina suutsin päikese kätte magama jääda. Mul on nüüd nunnu joodiku päevitus.
Esmaspäev oli tore. Kuni sinnamaani kui mu süda otsustas taaskord jupsima hakata. Koju jõudes oli selline tunne et kohe vupsab välja, lehvitab ja ei tule enam kunagi tagasi. Mis toob mind tänase õppetunnini-Lapsed ÄRGE KUNAGI AEVASTAGE!!! Mina siis täna hommikul naiivselt mõtesin et tore on aevastada, aga ei , kus sa sellega. Sinu südamele ei pea see kohe üldse meeldima, nii ta hakkaski taaskord streikima. Peaks tegelt tööle kah minema. Istun kodus veel 10 minti-ei lähe üle. Sõidan mina tööle 15 minti-ei lähe üle. Lähen mina arsti juurde, et ta mulle EKG teeks (algusest möödas juba 45 minti)-ikka ei lähe üle. Mis seal siis ikka Intensiivi minek. Mind pandi selle sama masina alla mida Dr.Huge ego, sorry kasutab oma patsientide jälgimiseks. Need vahvad masinad, mis hakkavad kõvasti karjuma kui keegi soki sisse satub. Ja nüüd olen ma taas koos oma sõbra Holteriga. Pole teda ammu näinud, hea rääkida ajast mil lahus olime. Isegi öö saame koos veeta. Kas pole mitte tore!

Ja eelmise nädala lause: Ma polegi sind kunagi riides näinud!

Murle Karuulin

reede, 9. mai 2008

Kui üks tropp sulle ikka ette jääb sis temast enam lahti ei saa. Ühesõnaga - Koit. Mina muidugi lootsin, et ei näe teda enam iial. Aga tegelikult on ta Lauri tuttav ja ükspäev ilmub ta veel mu tööjuurde kh. No mida? Ma siis jooksin kuhu sain. See kord pääsesin. Aga ega see veel lõpe. Siis tuleb ta veel sama bussi peale millega mina koju sõidan! Mul tekkis tol hetkel tõsine huvi õues toimuva vastu ja ma ei saanud enam silmi aknalt =). Siiani on mul veel hästi läinud, aga ega see õnn on kah üürike. Hoidkem pöialt!

Mis siis vahepeal?
  • Sai vanematega Zooaias käidud. Nägime korgitserkitsi, verblääde ja kulle kes ei suvatsenud hiiri süüa.
  • Koristamas sai käidud. Prügist sa kokku panna auto, kasvuhoone ja lehma. Pisut oli ka olmeprügi. Ja kui Raavo joob, siis Merku jääb purju ja kukub põõsasse.
  • Käin taas kursustel. Inimesi haaknõeltega torkida on täiesti normaalne ja kui soovite kedagi tappa, mässige ta kilesse!
  • Panin esimest korda elus kartuleid maha. (Y) Ma olin täitsa tubli. Ja mamma ennustas, et minu mees tuleb mere poolt.

Elu on üks suur sitakäkk, aga kõige ilusamad lilled kasvavadki hea huumuse peal.