Kolmapäev, 27. märts 2013

Erinevad majutusasutused ja nende personal

Inimesed kes mind juba pikemalt teavad on ilmselt tähele pannud,et viibin üsna tihti erinevates meditsiinihoonetes. Küsimusi on tekkinud isegi kas mul mitte kuldkliendi kaarti juba ei ole. Eelneva väite põhjal võiks siis öelda, et on palju kogmusi erineva teeninduse osas.
Minu kogemused on siiani olnud positiivsed, olen saanud vastava abi, komplikatsioonideta ning ka personal on olnud meeldiv. Kui just mitte mainida seda, et mind kord väikeseks poisiks peeti. See selleks. Viimase kahe nädala jooksul on aga minul ja paaril lähedasel olnud "toredaid" kogemusi. 
Võtame siis esiteks põlveliigese endoproteesimine. Op tehti Tallinnas kõik hästi tore. Paranemine läks hästi, saadeti inimene koju, Pärnusse. Seal juhtus nii, et liigese ümbrus täitus verega ning vajalik see seal välja saada. Mingi Pärnu EMOsse, kutsuti valvearst ja see küsis, et mis te siia otsite, minnud Tallinna, kus teil op tehti. Vaidlused vaieldud, tehti asi ikka kohapeal ära. Nädal hiljem, tekkis sama jama, kuid ise enam kohale minna ei saanud. Kutsuti kiirabi. Astusid siis sisse kaks naisterahvast, vaatasid põlve ning puhtalt vaatluse peale ütlesid, et nemad ei saa siin midagi teha. Ei mingeid küsimusi, mis toimus, miks jalg selline, või mis kaebus üldse on. Öeldi et pöörduda perearstile (oli pühapäev ning ootama oleks pidanud järgmise päevani), sealt saab saatekirja jne. Pika vaidluse käigus sai selgeks tehtud, et nii kaua ei saa oodata. Siis tekkisid esimesed küsimused, et mis üldse tehti, ja kas mingeid ravimeid võtab jne. Kokkuvõttes sai inimene ikka haiglasse nign jäeti sisse. Nüüdseks on seal olnud juba üle nädala. Säh sulle perearsti, ootamist ja muid loomi. 
Nii, teine juhtum. Arsti aega oodatud üle kolme kuu. Pmst ainuke vastus mida saadakse on, et ega me siin uusi inimesi ei tee. Mis on antud on antud ja katsuge kuidagi ise elada.
Ja siis mina ise. Pöördusin EMO poole peapööritusega. Kuna see oli kestnud juba 4 tundi siis esmalt helistasin Üleriigilisele perearsti numbrile 1220. Sealt öeldi et oleks vaja mõõta vererõhku, et ilmselt asi selles. Ja soovitati kutsuda kiirabi. Sai mindud hoopis apteeki vererõhku mõõtma. Vererõhk aga korras. Sealt soovitatigi siis EMOt. 
Järgejorda ei olnudki, oh imet. Esmaslt regatakse sind sisse ja küsitakse raha. Teiseks vaatab sind haiglaõde. Sealt siis jama oligi. 
Tema siis küsib, et mida kaeban. 
Peapööritust. 
Kas valu, iiveldust, oksendamist on? 
Ei ole. 
Ja selle pärast pöördute kohe siia? (ise samal ajal muiates ja pööritades silmi)
Minu jaoks ei olnud seal midagi pööritada (peale pea), sest minul oli kehv olla ning tahtsin abi. 
Ütlesin siis, et ei pöördunud kohe siia, enne piinlesin 4 tundi, helistasin perearstile, käisin rõhku mõõtmas ja alles siis tulin. Kohe ei tulnud.
Tsikk muigab edasi ja küsib uuesti, ega valu, iiveldust, ega oksendamist ei ole. Mõõdab ise vererõhu uuesti (Mis oli apteegis mõõdetust ikka kõrgem. Keegi läks vist veits närvi ^^) 
Kuna ma arvan, et haiglatöötajad on klienditeenindajad siiski ning haiged kliendid, siis julgesin mainida, et üks klienditeenindaja võika paremini käituda. 
Vastuseks tuli, et ega me baaris ei ole. (Baaris siis ilmselt võib inimestega sitasti käituda)
Piff ikka muigas ja kirjutas ja ütles et pole mõtet vaielda, lähed räägid arstiga ise. 
Sealt edas läks asi päris heaks juba. Tuli arst küsis ilusasti mis mure, teeme uuringud ja siis näeme. 
Aga vere võtmisega läheb aega, kuna õed peavad telefonis boyfriendidega mesijuttu rääkima. 
Tehti ka veel aju-uuring. Mis oli päris fun. Midagi viga ei olnud, proovid olid korras ja aju olemas. Anti nõu edaspidiseks ja saadeti ilusasti koju. 
Kogu saaga kestis EMOs 20 kuni 00:30ni. Samas igav ei olnud, kuna seal oli igast huvitavaid frukte. Isegi politsei käis.


Teisipäev, 5. märts 2013

Väga odav hotell 2

Seekord läksid siis munad maha.
Esimese asjana tekkis kohe küsimus, et kas lähen ka nüüd paksuks?

Aga nüüd kõigest lähemalt. Hommikul sai siis ärgatud poole pimeda ajal. Jäetud hüvasti kõigega, mis kallis ja bussipeal mindud. Buss jäi loomulikult hiljaks. Põhjuseks see, et suurel lõõtsaga bussil käis lahti ainult esimene uks. Sõiguajal tegi buss paar kiiremat ja hiljaks jäin kokku umbes 5 minti. Sammud Hiiu poole, kuna täpselt ei teadnud kuhu minna, küsisin enda ees käivalt naisterahvalt, et äkki tema teab miskit. See oli viga. Tädi kohe seletama ja küsima, et tema põlvega opile ja kuhu mina jne. Läksime ühest uksest sisse, aga see oli vale uks. Tädi kohe vadistama, et oi mina mõtlesin nii ja naa ja veel viiendat moodi. Jõudsime lõpuks garderoobi. Seal tädi uuesti heietama, et kõik ikka nii ja naa. Andsin kiiresti oma riide ja jalanud ja pistsin jooksu.
Teisel korrusel asus siis päevekirurgia. Istusin registratuuri uksetaha ja ootaisn, kuna üks piff oli veel enne mind. Siis jõudis veel rahvast ning ka too sama tädi. Tema siis küsima, et kas siia registratuuri kõik ootame. Vastati siis, et jah. Tema vastu: "Ma vaatasin jah, et ilmselt siia poole, aga te istute kõik näoga teisele poole. See on lift, siin ei võta keegi vastu!". Amm riili? Me ise ei saanudki aru, et see on lift. Hea et ütlesid. 
Sai end sisse regatud. Siis anti sexkostüüm. Sealt õe juurde, kes küsis küsimusi ja käskis anda nõuaoleku opi ja muu jama kohta. Silt tõmmati ka ümber käe, muidu aevad veel sassi kellekagi. Ja siis palat. kokku 4 voodit 4 piffi (ka. ise). 
Tähelepanek: minul oli ainuke stagnaaegne voodi. Teistel oli puldiga alla-üles lasta ja muud vigurid.
Loomulikult olin jätnud raamatu maha, kui õnneks 
aitas välja kohalik lektüür. 
Tundus mõistlik just see raamat võtta. Siis sai ka arstiga vestlusel käidud. Rääkis, et hüübimisnäitajad liiga suured, mis teeme. Otsus langes ikkagi lõikuse kasuks. lihtsalt 2 nädalat ei või lillegi liigutada nüüd, muidu võib kuskilt miskit rebeneda ja verd pursata. Ja kui see peaks juhtuma siis on EMO laks jälle. Õnneks seal juba kõik tuttavad ees. Hüübimis rohtu sain kah. Nii. Kuna kaks piffi jõudsid enne mind registratuurist läbi, siis öeldi et enne  mind on üks erakorraline väike poiss ja siis need pifid. (Opiks registreerudes olin esimene järjekorras, sellepärast bitchin). Tänks buss, et hiljaks jäid.
Kell on 9:30. Otsin mina asendit oma meeldival voodil, kui kuulen, et koridoris aetakse Merlet taga. Sealt juhatatakse,e t palatis on. "Nii, Merle, lähme nüüd opile." Weeee, sain ikka ette. Ei viitsi passida juu. 
Väärtuslikud asjad pandi kappi ja viidi opo plokki. Seal anti valged sokid, kittel võeti ära. Opitoas paluti pikali visata. "Oi, näe terve laua pikkuses tüdrukut." Ha haaa. siis küsiti veel igast küsimusi. Õde oli kohutavalt äge. Tegi nalja ja rääkis kõik ilusti kuidas mis toimuma hakkab. Pani kanüüli ja ütles, et siit tuleb nüüd hommiku kohv ja puder. Siis tuli anestesioloog. "Kuidas te ennast tunnete?"
"No ütleme, et hästi."
"Me teeme nüüd nii, et paneme teid magama, nii et te ei pane seda tähelegi, siis peal eoppi viiakse teis opijärgsesse palatisse, kus teis jälgitakse umbes tunnike. Sealt edasi viiakse teid oma palatisse kosuma. Mis te sellest arvate?"
"Ha, mis mul siin ikka arvata =)."
"Võite teha ettepanekuid."
"Kas unenägu saab valida?"
"Meil on üsna piiratud variandid, on talvine ja suvine uni. Millise siis võtame?"
"Suvi ikka."
Ja siis hakkasid õde ja anestesioloog rääkima sillerdavast merest ja sinisest taevast ja soojast liivast.
Järgmise pildina hingan hapnikumakskist õhku ja õde küsib kuidas ennast tunne ja kas süsti tahan. Vastan et hästi ja ei taha. Kell on10:30. Jään uuesti magama. Ärkan kell 11:30. Õed sehkendavad ringi, toovad uusi oppidelt ja viivad teisi palatisse. Õde küsib kuidas ennast tunne ja kas süsti tahan. Vastan et hästi ja ei taha. Võetakse ära hapnikumask, et vaadata kas oskan ise kah hingata. Uimerdan natuke veel, ja ära mind viiaksegi. Selline filmi tunne oli, et vaatad lakke ja tuled jooksevad mööda :D. Tuuakse tops vett ja käekott tagasi. Teavitan rahvale, et olen elus. Paaril korral sooviti palju õnne ning kästi hoida kõva. 
Natukese aja pärast toodi tuppa järgmine kannatanu ning viidi ära järgmine voodi. Käidi veel küsimas, et kas valuvaigistis või midagi? Ei soovinud. Kästi vaikselt vett juua. Natukese ajapärast toodi ka lõunasöök. Sealt edasi kästi veel magada. Lugesin ja magasin vaheldumisi mingi aja. Vahepeal käis ka arst, ütles et kõik oli tore ja verd tuli vähem kui ootas jne. Siis hakkas juba siiber saama. Toodi haiguleht ja muud paberid. Küsisin, et kas saab ära ka minna? Öeldi et käi natuke ringi ja kui halb ei hakka ja iiveldama ei aja siis võib järele kutsuda omale kellegi. Tegin paar kiiremat ja helistasin Lillule, et ta mu ära tooks. Vahetasin riided, varastasin sussid ja lasin jalga.
  
 Lilluga sai veel mööda apteeke ronitud ja õigeid 
ravimeid otsitud, sest igalpool ju kõike loomulikult ei müüda. Vahepeal olid sõnumid kuumast pussyst ja ootusest jäätisepeo järele. Kodu jõudes ootas ees külmkapitäis jäätist ja unnikus õhupalle. Pidu missugune. 


Täna hommikul sõin ka hommikusöögiks jäätist. 

Pole paha mis?