pühapäev, 30. märts 2008

Maal vanaema juures.

No mitte küll päris vanaema, aga siiski maal. Reis siis Lauri tallu. Reedel Saan siis teada, et Kaire läheb maale. Mis minagi siis kodus passin. Töölt koju, väike eine ja kohe uuesti bussile, et jõuaks õigeks ajaks bussijaama. Läks väga napilt, astusin mina siis nr. 5 bussilt maha, kui Tallinna buss juba käivitus. Sõit läks üle ootuste hästi, arvestades seda et tegemist oli Taistoga. Sõit oli päikesepaisteline. Tallinnas sai autole hüpatud, Kaire ja teised liikmed peale võetud ja oligi maale sõit. Lauri ja Tõnn ootasid meid juba seal ees. (Vanarahvas rääkis et Tõnn on tore ja lõbus ja räägib kõik surnuks. Esimesed kaks punkti läksid täppi. Aga minu arust võib hetkel ainult veel Merka kõik surnuks rääkida.) Õhtu oli vaikne, poisid käisid saunas-naised käisid segamas. Öösel saatis üks tainas mulle sõnumi mingist Libertinist ja Jeffist. Ma ei saanud muffigi aru.
Laupäeval oli Ingale minek. Kui Kaire nägi, mis poisid olid seal eile teinud siis ta tahtis nad ära tappa. Õnneks olid kõik teravad riistad käeulatusest väljas. Päev möödus oksi vedades ja neid põletades. Tule üles saamiseks tuli abi paluda Elult. Ta sai sellega hästi hakkama! Oleks soojem olnud, võinuks mudamaadlust teha (annab korraltada suvel), kuna seal oli ikka paras muda mülgas. Vahepeal ka väike lõuna ja siis taas tööle. Taaskord oli vaja Elu abi, kuna tuli oli vahepeal ära surnud. Elu tegi oma tööd taas hästi! Vaikselt hakkasid oksad pinda käima, aga need ei saanud otsa, kuna Tõnni ei saanud lahutada mootorsaest- Ta oli leidnud oma armastuse. Lõpuks saime siiski minema. Ees oli meid ootamas saun ;) ! Enne seda aga veel makeing a cake. Abikokk nagu ma olen, ei antud mulle sõnaõigust. Jogurt oli koogi üks põhi komponente. Tõnn tastis proovida, mina, lahke magu ma olen, kohe ulatasin talle paki. Siis aga hüppas välja Kaire ja ütles et ei tohi. Mina, lahke nagu ma olen, tahtsin ikkagi tõnnile jogurtit anda, Kaire aga ikka keelas. Ma oli kahevahel-anda, mitte anda. Kaire sõna jäi kahjuks/õnneks peale. Aga õnneks nägi Tõnn siiski, et ma ei ole paha. =) Kook valmis, sai öödud õhtust ja mindud sauna. Väljas oli paks lumi ja see tähendas lavalt lumme jooksmist. See oli fun. Kujundeid oli pärast päris vahva vaadata. Pärast sauna tuppa minnes Tõnn magas juba, oma üli seksikate silmaklappidega. Ka meie läksime magama. Pühapäeva hommikul pidi Tõnn varakult Tallinna bussile minema, aga kuna ta unustas kella keerata siis jäi ta sellest loomulikult maha. Seal tuli aga mängu Lauri (kes sai rekord ajaga voodist üles) ja viis Tõnni rongile (kah rekord ajaga). Me magasime kaua, sõime hommikust ja läksime Ingale. Sai väheke tööd tehtud, jällegi oli vaja Elu abistavat "pilku".Jällegi sai ta sellega hiilgavalt hakkama! Mina lahkusin varem, Kaire-Lauri jäid maha. Mul oli vaja koju minna, ikkagi rohi rohelisem ja päike soojem. Ema pidi meid viima rongile. Sai pisut kihutatud, aga siis oli õnnetus teel ja mendid väljas. Kihutamine lõppes kiiresti ja see välistas ka meie jõudmise rongile. Rongijaama jõudes saime veel ainult lahkuvale raua hunnikule lehvitada. Siis hakkaks sõit Keila poole, ehk saab sealt bussile. Aga ei, ka sealt oli buss just minuti eest lahkunud. Seega oli jäänd vait sõit Tallinna. Loomaaias pandi meid siis maha. Juss läks trenni ja mul jätkus reis trolliga kaubamaja juurde. Sealt edasti Jalutades bussijaama ja sealt juba Bussiga Pärnu. tiend.

Nädalavahetuse menüü:
Laupäeva hommik: mannapuder
Laupäeva lõuna: mingi makaroni möks (hästi hea, nägi välja nagu riis)
Laupäeva õhtu: riis

Pühapäeva hommik: riisipuder
Pühapäeva lõuna: riisipuder kanaga.

Ja riisi oli niipalju sellepärast, et ma kala ei söö =)

PS! Inimesed ei tea kes ma olen. Ja kui tuleb meelde, siis ma olen "see hele" .

neljapäev, 27. märts 2008

Kui tuleb pättust teha...

..on Siku alati mängus. Oli vaja minna Tallinna. Aga kuidas sa küsid end jälle töölt ära ja peale mida sa ütled oma vanematele? Saigi siis välja mõeldud plaan. Kodus teava kõik, et olen tööl ja peale seda sõbraga väljas. Tööl aga arvatakse, et olen kodus haige. Plaan iseenesest päris hea, kas pole?! Plaan olemas, tuleb see siis ka teoks teha. Esmaspäeval tundus kõik väga hea. Teisipäeval hakkasin esimesed komistuskivid mu teele veerema. Pidin asendama üht töökaaslast ( üheks päevaks haiguslehte ei nõuta, aga kui teist ka asendama pean siis ei tea mida oodata). Närv juba päris must, mida teha!!! Kolmapäeval tuli siis mängida haiget. Kerge soojendus neljapäevaks. Siks loomulikult ei põdend üldse, kuna ta teadis, et mul päris hea näitlemis oskus(koolis sai ikka päris tihti "haige" oldud). Nii saigi mängitud-pea käis ringi, kõht oli korrast ära ja mida kõike veel. Mulle anti päris palju rahu sel päeval. Koju minekul sooviti ilusat paranemis ja " Homme näeme!" =) HA ha. Neljapäeval saigi siis hommikul ülemusele helistatud. Tema loomulikult ei võtnud kõnet vastu, sai siis töökaaslasele helistatud ja olidki asjad ajatud. Tallinn mnt. tuli võtta kütust. Keda ma seal aga näen-üks töökaaslastest, jäi vaid üle end peita päikesesirmi taha. Läks õnneks. Kõik tundus juba päris ilus-päike paistis, sõit oli mõnus.Siis jõudsime aga Aresse, lund sajab nii, et järgmist autot ei näe(autol olid suvekummid all (; ) . Aga seegi oht möödus kiiresti-päike tuli mõne aja pärast taas välja. Tallinnas oli kõik hästi. Tagasi tulime koos Lauriga. Olime siis bussi istund, kui vaatan bussile tuleb sama töökaaslase tütar kelle eest olin end hommikul peitnud. No tore on. Õnneks istusime me üksteisest kaugel ja ei puutunud kuidagi kokku. Lõpuks oli meie üritus siiski korda läinud. (Y)





Nüüd räägime natuke liinibussidest, nende ustest ja minust seal vahel! Mis toimub? Mind on jäetud juba kolm korda sinna vahele. Ma ei saa aru. Olen ma siis tõesti nii pisike, et mind ei nähta? Esimesel kahel korral ei tahetud mind bussi lasta, viimane kord aga ei tahetud mind enam välja lasta. Mina ei mõista! :/



PS! Tänasest võib mind aga liigitada elupäästjate ridadesse ;)

kolmapäev, 12. märts 2008

Jaa, mulle ka meeldib!

Ausalt ka. Kui nädala lõpp ikka hästi läheb, siis ei tasu oodata midagi head uuelt nädalalt. Aga naiivne nagu ma olen... Pikk nädalavahetus seljataga, hästi puhand(kui võib nii öelda), Valmis 9½ tunniseks tööpäevaks. Mind ootab aga ees katastroof. Esiteks ei ole mul häält (seda seetõttu, et hoolimata Pärnus olevast soojast ilmast on Tallinnas veel sügav talv), mis tähendab päev otsa joodiku kombel rögisemist. Teiseks on mul suuri raskusi ukseaukudele pihta saamisega, ehk siis tasakaal on väga paigast ära. Parem käsi on ikka täitsa ära seintega põrkumisest. Ja kolmandaks ei suvatse töövahendid tööd teha. Üleüldine streik. Mõnus. See päev sai õnneks läbi. Õhtul jäi Johnny kah vaatamata, rääkimata sellest, et ma oleks oma mõnusasse kappi jõudnud, uinusin ma kitsal diivanil. (Kujutage nüüd järgmist hommikut ette)

Järgmine hommik oli kõik täitsa hästi. Isegi pea liikus igas suunas. Mainimata ei tohiks aga jätta seda, et koos peaga pidi alati ka keha kaasas käima ;) . Päev mööduv vaikselt, st. ma ei räägi midagi. Agnes arvab, et ajan öösel poisse taga, selle pärast ongi hääl ära.Õhtu oli jube. Käisin trennis ja see võttis pildi eest. Pluss veel hilisõhtune sinepiplaastri pidu.

Kolmapäeva ommikul oli ikka tõeline pidu. Verd oli igas kaares. Mul oli taal üks tore ninaverejooksu päev! ja Siku teeb jälle jubedaid plaane, millega ma ilmselt pean nõustuma. Ei jää muud üle.

Olmen