Kolmapäev, 27. märts 2013

Erinevad majutusasutused ja nende personal

Inimesed kes mind juba pikemalt teavad on ilmselt tähele pannud,et viibin üsna tihti erinevates meditsiinihoonetes. Küsimusi on tekkinud isegi kas mul mitte kuldkliendi kaarti juba ei ole. Eelneva väite põhjal võiks siis öelda, et on palju kogmusi erineva teeninduse osas.
Minu kogemused on siiani olnud positiivsed, olen saanud vastava abi, komplikatsioonideta ning ka personal on olnud meeldiv. Kui just mitte mainida seda, et mind kord väikeseks poisiks peeti. See selleks. Viimase kahe nädala jooksul on aga minul ja paaril lähedasel olnud "toredaid" kogemusi. 
Võtame siis esiteks põlveliigese endoproteesimine. Op tehti Tallinnas kõik hästi tore. Paranemine läks hästi, saadeti inimene koju, Pärnusse. Seal juhtus nii, et liigese ümbrus täitus verega ning vajalik see seal välja saada. Mingi Pärnu EMOsse, kutsuti valvearst ja see küsis, et mis te siia otsite, minnud Tallinna, kus teil op tehti. Vaidlused vaieldud, tehti asi ikka kohapeal ära. Nädal hiljem, tekkis sama jama, kuid ise enam kohale minna ei saanud. Kutsuti kiirabi. Astusid siis sisse kaks naisterahvast, vaatasid põlve ning puhtalt vaatluse peale ütlesid, et nemad ei saa siin midagi teha. Ei mingeid küsimusi, mis toimus, miks jalg selline, või mis kaebus üldse on. Öeldi et pöörduda perearstile (oli pühapäev ning ootama oleks pidanud järgmise päevani), sealt saab saatekirja jne. Pika vaidluse käigus sai selgeks tehtud, et nii kaua ei saa oodata. Siis tekkisid esimesed küsimused, et mis üldse tehti, ja kas mingeid ravimeid võtab jne. Kokkuvõttes sai inimene ikka haiglasse nign jäeti sisse. Nüüdseks on seal olnud juba üle nädala. Säh sulle perearsti, ootamist ja muid loomi. 
Nii, teine juhtum. Arsti aega oodatud üle kolme kuu. Pmst ainuke vastus mida saadakse on, et ega me siin uusi inimesi ei tee. Mis on antud on antud ja katsuge kuidagi ise elada.
Ja siis mina ise. Pöördusin EMO poole peapööritusega. Kuna see oli kestnud juba 4 tundi siis esmalt helistasin Üleriigilisele perearsti numbrile 1220. Sealt öeldi et oleks vaja mõõta vererõhku, et ilmselt asi selles. Ja soovitati kutsuda kiirabi. Sai mindud hoopis apteeki vererõhku mõõtma. Vererõhk aga korras. Sealt soovitatigi siis EMOt. 
Järgejorda ei olnudki, oh imet. Esmaslt regatakse sind sisse ja küsitakse raha. Teiseks vaatab sind haiglaõde. Sealt siis jama oligi. 
Tema siis küsib, et mida kaeban. 
Peapööritust. 
Kas valu, iiveldust, oksendamist on? 
Ei ole. 
Ja selle pärast pöördute kohe siia? (ise samal ajal muiates ja pööritades silmi)
Minu jaoks ei olnud seal midagi pööritada (peale pea), sest minul oli kehv olla ning tahtsin abi. 
Ütlesin siis, et ei pöördunud kohe siia, enne piinlesin 4 tundi, helistasin perearstile, käisin rõhku mõõtmas ja alles siis tulin. Kohe ei tulnud.
Tsikk muigab edasi ja küsib uuesti, ega valu, iiveldust, ega oksendamist ei ole. Mõõdab ise vererõhu uuesti (Mis oli apteegis mõõdetust ikka kõrgem. Keegi läks vist veits närvi ^^) 
Kuna ma arvan, et haiglatöötajad on klienditeenindajad siiski ning haiged kliendid, siis julgesin mainida, et üks klienditeenindaja võika paremini käituda. 
Vastuseks tuli, et ega me baaris ei ole. (Baaris siis ilmselt võib inimestega sitasti käituda)
Piff ikka muigas ja kirjutas ja ütles et pole mõtet vaielda, lähed räägid arstiga ise. 
Sealt edas läks asi päris heaks juba. Tuli arst küsis ilusasti mis mure, teeme uuringud ja siis näeme. 
Aga vere võtmisega läheb aega, kuna õed peavad telefonis boyfriendidega mesijuttu rääkima. 
Tehti ka veel aju-uuring. Mis oli päris fun. Midagi viga ei olnud, proovid olid korras ja aju olemas. Anti nõu edaspidiseks ja saadeti ilusasti koju. 
Kogu saaga kestis EMOs 20 kuni 00:30ni. Samas igav ei olnud, kuna seal oli igast huvitavaid frukte. Isegi politsei käis.


Kommentaare ei ole: