Laupäev, 19. september 2009

Aga

Aga kui palju ma tegelikult kaotan üksi olemisega?
Pole aruandeid, muretsemist, mingeid ootamisi ega ootusi.
Aga mina armastan oma kiisut, Karu on tema nimi. Hetkel korraldan ma talle rokk-kontserti. Ta ei oska võtta ei iste ega seisu kohta. Tal on jooksu koht koos snäkiga. Täna tahtis jooksu pista, aga tuli ikka tagasi. Ta kah imelik. Hooviks ringi joosta ei julge, aga aiast välja minekuga pole mingeid probleeme, saa sa siis aru ühest kassist. Ja päevotsa täna paneb hullu möllu. Aina jookseb ja karjub. Saaks siis aru mida ta lobiseb, aga kus sa siis sellega. + ta õppis täna kuidas ronida üle võrgu, mis eraldas.t esimest korrust teisest- nägemist pikad hommikused sissemagamised!
Aga koolis käin ka ja jubedal kombel õpin.
Aga neljapäev oli suht hea päev. Sain komplimendi naisterahvalt (wtf?) ja mõnusa kallistuse täiesti ootamatut. Sama ei või kiita kah, enesetunne oli ikkagi niru. Enesekindlust kallid rakukesed.
Aga kes tagab tulla massaažile? Mul on nüüd laud. Tasuta ei tee, kulub siiski minu aeg, energia ja mõningad vahendid, aga sümboolne hind, mis on kokkuleppel. Rääkige.
Aga tuhkatriinu muinasjutt on täitsa tore.
Aga Happy Hippo on tagasi!
Aga juustu pole. Poodi nagu ka ei viitsi minna. No, hetkel oln pisut hilja kah, aga ega päeval ei viitsinud ja homme ka vaevalt. Nälga ikka ei sureks ju.
Aga mina ei saa 5% oma päevasest kire vajadusest.

3 kommentaari:

Eveli ütles ...

Ma sain reedel komplimendi...naisterahvalt:)

. ütles ...

Good for you girl!
Ma märgiks ära veel, et võõralt naisterahvalt.

Eveli ütles ...

Mina ka:)
Raamatukogutädilt, muideks (kes polnudki nii väga vana)