Pühapäev, 20. juuli 2008

Roimatoloogia

See oli vihmasel suvehommikul,
kui märkasin Su kaunist vaipa.
Tõmbasin jalga roosad kummikud
ja hakkasin välja tirima laipa.
Mind mõistaks kindlalt süüdi Sa
ja endalt maha pühiks tolmu.
Kuid kas üldse mõistad ka,
et abistajat Sinust seal ei olnd ju.
Üksi tuli mul rühkida
mitme tule vahel.
Nad kõik tahtsid meid lükkida
ja purustada see ahel.
Ma kahjuks sõna kuulasin
ja kokku keerasin vale.
Ma pikalt-pikalt juurdlesin
ja hülgasin oma õige pale.
Nüüd vaikselt mööda vihmast metsa
Su määrdunud kaunil vaibal,
veel kord mõtlen miks lasin lesta,
ja märkan silmad avali on Su laibal.
Kas vaatad veel mind viimast korda?
Ma vaid minuteid loen vaikselt.
Kord kui lükkan su viimsesse puhkepaika-hauda.
Kuhu igaveseks jääd paikselt.
Nüüd auku kaevan, Sa jälgid mind.
Bop-cat oleks praegu abiks.
Põõsa tagant ilmub välja suur lind,
pealtvaatajaid siin tõesti napib.
Tol korral jäi ainsaks tunnistajaks
Su naabri koer Muri.
Ta oli justkui kannustajaks
ja samal ajal kuri.
Suure tamme alla sai Su haud.
Risti rinnale panen kaunid käed.
Hetk enne mulda sulgen silmalaud,
et iial nad kedagi enam ei näeks.
Kas võin aga olla kindel,
et mu ellu enam Sa ei naase?
Või jääd kummitama mind veel
ja avama sahvris moosipurgi kaase?
Mul tundub, et Sa ei lahku.
Selle üle vaid hea meel on.
Kui tuled siis mu kõrvale põhku
mahud alati, kui suudlemist vajav konn.
Ja kui sa kord vihmasel suvehommikul tuled,
olgu see siis unes või ilmsi.
Ma palun kustuta vaikselt kõik tuled,
et näeksin paremini su silmi.

Kommentaare ei ole: