Roimatoloogia

See oli vihmasel suvehommikul,

kui märkasin Su kaunist vaipa.

Tõmbasin jalga roosad kummikud

ja hakkasin välja tirima laipa.

Mind mõistaks kindlalt süüdi Sa

ja endalt maha pühiks tolmu.

Kuid kas üldse mõistad ka,

et abistajat Sinust seal ei olnd ju.

Üksi tuli mul rühkida

mitme tule vahel.

Nad kõik tahtsid meid lükkida

ja purustada see ahel.

Ma kahjuks sõna kuulasin

ja kokku keerasin vale.

Ma pikalt-pikalt juurdlesin

ja hülgasin oma õige pale.

Nüüd vaikselt mööda vihmast metsa

Su määrdunud kaunil vaibal,

veel kord mõtlen miks lasin lesta,

ja märkan silmad avali on Su laibal.

Kas vaatad veel mind viimast korda?

Ma vaid minuteid loen vaikselt.

Kord kui lükkan su viimsesse puhkepaika-hauda.

Kuhu igaveseks jääd paikselt.

Nüüd auku kaevan, Sa jälgid mind.

Bop-cat oleks praegu abiks.

Põõsa tagant ilmub välja suur lind,

pealtvaatajaid siin tõesti napib.

Tol korral jäi ainsaks tunnistajaks

Su naabri koer Muri.

Ta oli justkui kannustajaks

ja samal ajal kuri.

Suure tamme alla sai Su haud.

Risti rinnale panen kaunid käed.

Hetk enne mulda sulgen silmalaud,

et iial nad kedagi enam ei näeks.

Kas võin aga olla kindel,

et mu ellu enam Sa ei naase?

Või jääd kummitama mind veel

ja avama sahvris moosipurgi kaase?

Mul tundub, et Sa ei lahku.

Selle üle vaid hea meel on.

Kui tuled siis mu kõrvale põhku

mahud alati, kui suudlemist vajav konn.

Ja kui sa kord vihmasel suvehommikul tuled,

olgu see siis unes või ilmsi.

Ma palun kustuta vaikselt kõik tuled,

et näeksin paremini su silmi.